Green European Journal: Millised on Euroopa suurimad geopoliitilised väljakutsed?

Pekka Haavisto: Soomes ja niisamuti ka Soome Roheliste seas vaatame me julgeolekuväljakutseid laiemast perspektiivist. Julgeolek ei seisne ainult sõjalistes pingetes, suurvõimude vahelises konkurentsis või hübriidohtudes, vaid ka looduskeskkonna muutustes, inimõiguste rikkumistes ning migratsioonis. Suurimaks geopoliitiliseks väljakutseks on selgelt kliima küsimus ja tuleks toonitada, et kliimamuutuste leevendamine on julgeoleku allikaks ka laiemalt.

Soomes viitab sõna „geopoliitika“ traditsiooniliselt Venemaale ja Venemaa ning Lääne vahelistele suhetele. Vaadates aga tänast globaalset mängulava, mõjutab USA ja Hiina suhe praegu Euroopat isegi rohkem. Hiina ei ole enam pelgalt kolmas tegija – riigist on saanud Ameerika Ühendriikide kõrval üks peamistest suurjõududest. Euroopa jaoks ei seisne USA, Hiina ja ka Venemaa vahelised pinged mitte üksnes suurvõimude vahelises konkurentsis, vaid ka väärtustes. Euroopa tugevus põhineb väärtustel, mida see esindab. Kui võtta kitsas geopoliitiline vaade, vaadatakse kaarti nii, et kes on kelle naaber jne. Kui vaadata aga väärtuseid, on erinevaid kombinatsioone palju rohkem.

Millisena näete Euroopa Liidu geopoliitilist rolli?

Ma isiklikult pooldan – ning see on ka Soome valitsuse seisukoht – Euroopa Liidu julgeolekuvõimekuse arendamist. Euroopa strateegilise kompassi väljaarendamise arutelud on mõistagi alles algjärgus. Samuti oleme Soomes täiesti teadlikud, et paljude EL-i riikide julgeolek põhineb sõjalisel koostööl läbi NATO liikmelisuse. 21. sajandi uued julgeolekuohud ei asenda aga vanu tasandeid, pigem lisavad uusi – hübriidtasand, kübertasand jne.

Institutsioonina on Euroopa Liit võimeline reageerima nendele uutele tasanditele efektiivsemalt kui traditsioonilised sõjalised liidud nagu NATO. Kõik Euroopa riigid on viimastel aastatel küberrünnakutega silmitsi seisnud. Tõeliseks küberturvalisuseks on vaja enamat kui vaid sõjalised võimekused. On vaja ka tsiviilvõimekust ja tsiviilametkondade suuremat kaasatust. Kõik, mida EL saab teha, et suurendada võimekust nende laiendatud julgeolekuväljakutsete osas, on teretulnud. EL-i julgeolekupoliitika vundamendiks peaks olema reaalne vastus tervise-, hübriid- ning kliimariskidele.

Euroopa Liit peab arendama ka tugevamat kiirreageerimissuutlikkust. Peale seda, mis juhtus Kabuli lennujaamas, küsisid paljud Soome parlamendis: „Kus oli EL? Millised EL-i institutsioonid olid evakuatsiooni kaasatud?“ See oli selge näide olukorrast, kus EL pidanuks rohkem koostööd tegema ja kus see koostöö oleks liidule kaarte kätte mänginud. Kiirreageerimisvõimekus pole vajalik mitte üksnes Kabuli laadsetes olukordades – keskkonnakatastroofide ja väljakutsete seisukohast on see kriitilise tähtsusega. Kui ma töötasin ÜRO Keskkonnaprogrammis (UNEP), arutlesime „roheliste barettide“ üle. Tänased julgeolekuohud on üleujutused ja metsapõlengud ning EL peaks olema suuteline ühtselt reageerima, kui need tabavad, seda nii Euroopas kui ka üle maailma.

Kabuli lennujaama evakuatsioon oli traagiline ja kaootiline lõpp Lääne osalusele Afganistanis. Mida peaks Euroopa vägede väljaviimisest õppima?

Afganistani peatüki järelmõjudest tehakse mitmeid analüüse ning erinevatel Euroopa riikidel saavad olema ka erinevad vaated. Praegu eksisteerib vähemalt kolm konkureerivat narratiivi. Ameerika narratiiv on küllaltki kitsas – nende seisukohast lähtuvalt olid nad Afganistanis oma riikliku julgeoleku huvides. Kui nende julgeolek sai tagatud, oli aeg lahkuda. Euroopa narratiiv on laiem. See väidab, et jah, me olime seal enda ja teiste demokraatlike riikide julgeoleku huvides, kuid meie kohalolek seisnes samuti ka Afganistani arendamises, demokraatias ja naiste ning tüdrukute õiguste edendamises. Kolmas narratiiv on Talibani narratiiv, mille kohaselt on Afganistan nüüd vaba: okupatsioon on läbi, välisjõud lahkunud ja rahu taastatud. Ajalugu kujuneb nende kolme võistleva narratiivi järgi.

Afganistani olukorda vaadates on järgmine katastroof juba ukse taga. Demokraatia, naiste ja tüdrukute õiguste ning hariduse kadu oli juba iseenesest katastroof. Nüüd seisab Afganistan silmitsi näljahädaga. Rahvusvahelised arenguorganisatsioonid Afganistanis seisavad silmitsi väga keerulise olukorraga. Euroopa ees on hirmuäratav küsimus: kas me peaksime toetama riiki, et selle inimesed saaksid igapäevase eluga hakkama, kuigi me ei tunnista Talibani? Et meditsiiniõed ja kooliõpetajad saaksid palka? See on põhjus, miks EL tahab praegustes oludes arutada „humanitaar-pluss“ initsiatiivi. Samuti tõdeb Euroopa, et Afganistani stabiilsus on regiooni ja kogu maailma jaoks oluline.

Niisiis on Euroopa äkitselt silmitsi väga keerulise reaalsusega. Oli suur pettumus, et Dohas toimunud rahukõneluste käigus ei kerkinud esile ühtset riiklikku valitsust, et Euroopalikke väärtusi oleks rohkem austatud. Euroopa määratles tulevikukoostöö tingimused: inimeste vaba liikumine, inimõiguste laiemalt ja naiste ning tüdrukute õiguste austamine. Hetkeseisuga ei ole Taliban täitnud mitte ühtegi nendest eeltingimustest.

Kas Afganistani kogemus muudab seda, kuidas Soome ja EL lähenevad inimõiguste propageerimisele üle maailma?

Laiaulatuslike rahuvalve ja kriisiohjamise operatsioonide peamine küsimus on, kas nad on ka päriselt efektiivsed. Loomulikult on frustratsioone ja me peame analüüsima, mis läks valesti. Afganistani õppetunnid tuleb arvesse võtta kõikvõimalike tuleviku aktsioonide planeerimises, näiteks Saheli regioonis, Nigeris või Malis. Samas ei arva ma, et Afganistanis toimunu muudaks sekkumise kontseptsiooni, et hoida ära fundamentaalseid inimõiguste rikkumisi. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni otsuste kaitsmine ja edendamine on jätkuvalt osa meie ampluaast. Afganistan ei ole viimane konflikt, kus välisabi vaja läheb.

Sellegipoolest on siin õppetunde. Aastast 2002 töötasin ma UNEP-i ridades Afganistanis. Käisime Talibani külades, kus kohtusime Talibani toetajatega. Nad küsisid: „Mida head saab rahvusvaheline kogukond meie jaoks teha? Kas te saate kaevusid kaevata? Kas te saate koole asutada?“ Kui naasime Kabuli, selgitasime Afganistani valitsusele, et olime kohtunud opositsiooni toetajatega ja nad sooviksid näha oma regioonis arendusi. Oli alati häiriv saada avaliku meelepaha osaliseks, sest me olime rääkinud valede inimestega ja et me peaksime rääkima ainult nendega, kes toetavad valitsust. Meie abi väärisid ainult „õiged“ inimesed. Konfliktijärgse olukorra vaatlemine mustvalgena on katastroofiline retsept. Peale konflikti on vaja algusest peale võimalikult suurt kaasatust, et uut saaks hakata üles ehitama.

ÜRO otsuste kaitsmine ja edendamine on jätkuvalt osa meie ampluaast.

Afganistanist lahkumine järgnes teisele suurele geopoliitilisele šokile – pandeemia kogemusele. Jõukamad riigid on varunud hulgaliselt vaktsiine ja paljud vaesemad riigid on neist ilma jäänud. Vaktsiinidest ja meditsiinitarvikutest on saanud geopoliitilised mõjutusvahendid. Kuidas peaks Euroopa reageerima?

Covid-19 peatüki päris alguses ilmestas paljusid Euroopa riike solidaarsuse puudumine, mis oli täiesti kohutav. Riigid asetasid iseendid esikohale ja sulgesid piire, et meditsiinitarvikud ja kaitsevarustus ei jõuaks naabriteni. Jälle küsisid kõik: „Kus on Euroopa?“ Vaktsiinide kasutuselevõtt võimaldas lõpuks Euroopa riikidel tagasi samale lainele saada. Üldiselt on pandeemia kogemus olnud üsna valus. Põhja-Euroopas on Soome ja Rootsi pandeemiale küllaltki erinevalt lähenenud, mis on kohati pingeid tekitanud. Tervishoiupoliitikas on vaja suuremat üleeuroopalist koordinatsiooni, mida praegu alles ehitatakse.

Pandeemiavastane võitlus lõpeb alles siis, kui see on kõikjal võidetud, seega solidaarsus vaktsineerimise küsimuses on ülioluline. Uute viiruse variantide esilekerkimise tõkestamine on võitlus ajaga. Euroopa peab toetama neid riike, mis on oma vaktsineerimisprogrammidega alles alguses või poole peal. Esmalt saab see juhtuda läbi COVAX-i, kuid pikaajaline lahendus peab olema vaktsiinide tootmise toetamine üle kogu maailma. Olen rääkinud näiteks India, Rwanda ja Senegali välisministritega ja neil kõigil on plaanid vaktsiine tootma asuda. Euroopas peame tegema kõik, mis võimalik, et võimaldada riiklike ja regionaalsete vaktsiinide tootmine.

Liigume edasi kliima ja ökoloogiliste teemade juurde välispoliitikas. Ökoloogilise kriisi halvimate mõjude ärahoidmine sõltub mitte ainult Euroopa, vaid kogu maailma süsinikuheidete vähendamisest. Millised juhtkange saab Euroopa tõmmata, et globaalseid kliimameetmeid kiirendada?

Selles küsimuses lasub Euroopal iseäralik vastutus. Soome sihib süsinikuneutraalsust aastaks 2035 ja praeguse tempo juures võib meil see siht potentsiaalselt õnnestuda juba mõni aasta varemgi. Euroopa tasandil on kliimaneutraalse Euroopa eesmärk väga positiivne samm. Mis puutub juhtkangidesse, toimuvad kõnelused suurte tegijatega nagu Venemaa ja Hiina, et veenda neid oma eesmärke esile tõstma. Arenevate maadega on tähtsaimaks meetmeks pakkuda neile tuge kliima olukorraga kohanemiseks ja ligipääsu uutele tehnoloogiatele. Üks uus lähenemine, mille Soome on võtnud, on rahandusministrite koalitsiooni loomine kliimamuutuste küsimuse adresseerimiseks. Koalitsioonist võtab täna osa 65 riiki, mida juhivad täna kahekesi Soome ja Indoneesia. See on meeldetuletus, et kliimamuutused ei ole vaid keskkonnaministrite lahendada. Esimese järgu otsustajad on just finantsiministrid, kes saavad planeerida majanduslikku ja sotsiaalset arengut nii, et kliimaeesmärke saaks lahendada.

Kommunikatsioon ei tähenda oma väärtuste ja põhimõtete maha müümist. See tähendab maailma, milles me elame ja selle tõeliste riskide mõistmist.

Euroopal on enim mõjuvõimu olnud ilmselt just enda naabruskonnas. Energiat puudutav geopoliitika on Ida-Euroopas eriti pingeline. Nord Stream 2 gaasitoru ehitus on mastaapne fossiilkütuse projekt, mis ähvardab jätta Poola ja Ukraina isolatsiooni. Kuidas see situatsioon teile tundub ja millist rolli saab Euroopa Roheline Kokkulepe siin mängida?

Maagaasi tõusev hind teeb olukorra keeruliseks, eriti talvekuudel. On oht, et inimesed hakkavad energia hinda seostama roheliste poliitikate ja energiaüleminekuga. Samas on selge, et Venemaa valitsus mõjutab poliitilise mõjuvõimu ettekäändel varustuskindlust. Moldova leping Venemaa riigi kontrolli all oleva, Euroopa suurima maagaasi varustaja Gazpromiga lõppes sügisel. Gazprom on lepingut küll pikendanud, ent tõstab nüüd järsult hindu.

Minu diplomaatiline vastus Nord Stream 2-e puudutavatele küsimustele on, et kuigi juhe jookseb läbi Soome lahe, ei puuduta see Soomet. On selle sihtriikide asi, kuidas gaasijuhe nende plaanidega sobitub ning nende keskkonnaeesmärke mõjutab. Mis puudutab Euroopa Rohelist Kokkulepet, siis siin on üheks keeruliseks küsimuseks, kas rahastada tuumaenergeetikat. Siin on mitmeid eraldusjooni. Tuumaenergeetika tekitab aga juba oma olemuselt sõltuvussuhteid tarnijatega ning tuumajäätmete käitlemine on jätkuvalt suur väljakutse. Kogu selles temaatikas oleks minu valik investeerida taastuvenergiasse.

Kuidas mõjutab roheline poliitika teie välispoliitilist lähenemist?

Soome Rohelised on rohepoliitikasse alati laiapõhjalisemalt suhtunud. Erakonna väga varajastel aastatel oli võimuvõitlus ökoloogide ja laiemat rohelist tegevuskava pooldavate osapoolte vahel, kus üks pool toetas kitsamat, keskkonnakaitsele suunatud poliitilist suunda ning teine pool teemasid nagu inimõigused, feminism ning erivajadustega inimeste õigused. Laiemapõhisem osapool võitis ja sellest on kujunenud poliitilise edu võti. Kuigi meie poliitikaid iseloomustab eeskätt loodushoid ja ökoloogiline temaatika, on Soome Rohelised olnud valitsuses juba viis korda just tänu sellele tegevuskavale.

Hetkel on Roheliste käes välisministeerium, siseministeerium ning keskkonnaministeerium, mis ühtlasi koordineerib kliimaküsimusi. Roheliste ministritel on seega palju võimalusi mõjutada riiklikku, aga ka Euroopa tasandi poliitikat. Kui laual on arutelud maailma üldisest olukorrast ja käimasolevatest kriisidest, tõstatame me alati keskkonnaturvalisuse küsimusi – konfliktide, rahu ja kliima ning keskkonnaküsimuste vahelisi seoseid. See on perspektiiv, mille roheline poliitika saab võtta enda juhtida.

Põhjamaadel on rahu väärtustamisele ja muudele sarnastele põhimõttele tuginev aktiivse välispoliitika maine. Kas Euroopa Liit saaks Põhjamaade lähenemisest eeskuju võtta?

Põhjamaade mudelil on kolm Euroopa Liidu jaoks huvitavat elementi. Esmalt, Põhjamaad suudavad teha omavahel tihedalt koostööd, olenemata küllaltki fundamentaalsetest välispoliitilistest erimeelsustest. Kui Taani, Island ja Norra on NATO liikmed, siis Rootsi ja Soome ei ole. Samas ei ole Island ja Norra Euroopa Liidu liikmed. Sellegipoolest koondume me viiekesi ühtse perena kokku, kuna jagame omavahel väärtuseid, mis on nende erinevate liitude ülesed.

Teiseks on kindlaks jõuõlaks aktiivne lähenemine arengupoliitikale. Siin on Taani, Norra ja Rootsi tihtipeale Soomest isegi tugevamad – järjepidevalt suurendatakse eelarveid ülemeremaade arenguabiks. Igas riigis on populiste, kes ei nõustu solidaarsusega ülejäänud maailma suhtes. Ei soovita näha migrantide Euroopasse saabumist või Euroopa Liitu tegemas kulutusi ülemeremaade arenguabiks. Sellise solidaarsuse puudumise osas tuleb meil ettepanekuid välja käija. Maailmas, milles me täna elame, ei või kunagi teada, millal sellist abi võib endal vaja minna.

Viimaks on Põhjamaad nõus läbirääkimisteks peaaegu kõikidega. Kuigi Krimmi piirkonna illegaalne okupatsioon ja inimõiguste rikkumised Aleksei Navalnõi juhtumi näitel mõisteti hukka, säilitasid Põhjamaad dialoogi Venemaaga. Oleme kõik äärmiselt mures Valgevenes toimuva üle. Sellegipoolest üritan hoida kontakti oma Valgevene osapoolega, sest meil tuleb leida tee sellest kriisist väljumiseks. Sarnaselt on vajalik dialoog opositsiooni ja valitsuse vahel. Inimestega, kellega sa ei nõustu, tuleb rääkida. Kommunikatsioon ei tähenda oma väärtuste ja põhimõtete maha müümist. See tähendab maailma, milles me elame ja selle tõeliste riskide mõistmist. Me ei saa ehitada rahu ilma kommunikatsioonita.