Green European Journalis: Lisaks tervishoiušokile on pandeemia olnud suureks raputuseks ka majanduslikus ja sotsiaalses mõttes. Kuidas on mõjutatud Euroopa tööhõive ja palgad?

Philippe Pochet: Peamiseks erinevuseks praeguse ja eelmise, 2008-2013. aastatel väldanud kriisi vahel on valdkondlikud mõjud. Kultuuri- ja teenindussektor on sisuliselt täielikult seiskunud, samal ajal, kui teised – näiteks finantstööstus – on olnud vähem mõjutatud. See lahknevus tähendab muuseas, et mõned, näiteks turismist rohkem sõltuvad riigid on olnud kriisist ka rohkem mõjutatud. Üldiselt on tööhõive langenud oodatust vähem, kuna valitsused on lühendatud tööajaga töötamise ja sundpuhkuse skeemide näol süsteemi pidevalt raha süstinud. Viimases kriisis nähti lühendatud tööajaga töötamise skeeme vaid üksikutes riikides nagu Saksamaa. Töötus ei ole niisiis tõusnud nii palju, kui võinuks, ent tööhõivemäärad on sellegipoolest madalal. Pandeemia algusest peale on Euroopa tööturult lahkunud umbes viis miljonit inimest. Küsimus on selles, mis saab siis, kui toetused lõpevad, mis võib juhtuda pandeemia mõnetise raugemise korral 2021. aasta suvel.

Suurimaks tulevikumõjuks võib olla aga hoopis ebavõrdsuse suurenemine. Paljud töölised töötavad täna kodust. Et nende tarbimine on langenud, on see võimaldanud säästusid koguda. Teistel töölistel, kellest paljud elasid juba enne pandeemiat ebakindluses, on aga palkasid vähendatud. Lühendatud tööajaga töötamise ja sundpuhkuse skeemid on paremad, kui töötushüvitis – need võivad kompenseerida 50-60 protsenti, maksimaalselt kuni 80 protsenti teenistusest, ent ei moodusta sellegipoolest täispalka ning paljudel inimestel ei ole säästusid, millele toetuda. Kriisist väljudes on mõnedel õnnestunud säästusid koguda, ent paljudele teistele ei ole samal ajal midagi kätte jäänud. Nii tööhõive, kui ebavõrdsuse osas ei ole kriisi mõjud täna veel selged, need selguvad tulevatel kuudel.

Millisel määral on tervisekriisi kestel õnnestunud ametiühingutel oma häält valitsustele kuuldavaks teha?

Kuigi mitte kõikjal, näiteks Ungaris ja Poolas jäeti ametiühingud kõrvale, siis üldiselt on selge – ametiühingute roll ühiskondlike mõjuritenaon naasnud. Arutluskäik, mis kunagi väitis, et ametiühingud teevad ühiskonna vähem vabaks või et need on mingis mõttes konservatiivsed, on kadunud. Võib meenutada minevikku, kui Euroopa Komisjoni finantsküsimuste peadirektoraat väitis, et hea tervise juures tööturg on paindlik ja madalate miinimumpalkade ning nõrkade ametiühingutega tööturg. See hoiak oli muutuma hakanud juba enne COVID-19 kriisi, toetudes ka rahvusvaheliste organisatsioonide nagu OECD väidetele, et tuginedes oma põlistele eesmärkidele võrdsuse ja sotsiaalse õigluse osas, mõjuvad ametiühingud majandusele positiivselt.

Üldiselt on tööhõive langenud oodatust vähem, kuna valitsused on lühendatud tööajaga töötamise ja sundpuhkuse skeemide näol süsteemi pidevalt raha süstinud.

Nüüd tunnistatakse, et kriiside lahendamiseks on vajalik rääkida ametiühingutega. Sotsiaalsed liikumised nagu gilets jaunes Prantsusmaal ilmestasid samuti ühingute jt vahendajaorganisatsioonide demokraatlikku olulisust. Ilma vahendajateta on valitsustel keeruline alustada dialooge ja jõuda kompromissideni.

Millised on ametiühinguliikumise murekohad pandeemia järgmise faasi poole vaadates?

Suurimaks mureks on kasinuspoliitika naasmine. 2008-2010. aastatel rääkisid kõik Keynesianismist ja rohelisest Keynesianismist. Seejärel nägime 2010-2011. aastatel äärmuslikke kokkuhoiumeetmeid ning neoliberalismi tagasitulekut. Kui tänasest kriisist väljumine tähendab naasmist vanasse maailmakorraldusse, võib kogu pandeemia ajal võetud valitsemissektori võlga kasutada õigustusena edasiseks püksirihma pingutamiseks ning avaliku sektori kärbeteks. See ei pruugi juhtuda 2021. aastal, ent mõned neoliberaalsete erakondade hääled on juba hakanud rääkima võla jätkusuutlikkusest.

Teiseks murekohaks on teadmatus muudatustest Euroopa Liidu tasandil. Euroopa tasandil laenamine, taastefond ning EL-i laiendatud eelarve on kõik suured edasiminekud (Saksamaa jaoks tähendavad need uut ja ootamatut eelist), ent ükski neist programmidest ei ole tähtajaliselt kaitstud. Need on vastu võetud üheks, kaheks, võib-olla kolmeks aastaks, ent aluslepingutes sätestatud need ei ole. Piisaks meelemuutusest Saksamaal (meenutame, et 2021. aasta sügisel on valimised), et need kaoksid. Vältimaks asjade vanasse voolusängi naasmist, tuleb pandeemia algusest alates aset leidnud muudatused rahaliidu juhtimisel ja Euroopa poolaastas kuidagi kinnistada.

Kolmas hirm seisneb suures küsimuses, milline näeb välja maailm peale COVID-19 kriisi. Kuidas hakkab üleminek keskkonnahoidlikule majandusele reaalsuses välja nägema? Kui „õiglane“ saab üleminek olema? Õiglane üleminek ei puuduta vaid Poola kaevureid. See puudutab miljoneid inimesi autotööstustes üle Euroopa. Üleminek keskkonnahoidlikule majandusele toob kaasa määratuid valdkondlikke mõjusid, kus mõned sektorid hakkavad kasvama, ent teised jäävad sööti. Vajame avameelseid ja otsekoheseid kõnelusi. Liiga lihtne on jääda optimistlikuks väites, et „üleminek saab olema õiglane ja EL-il saab olema taastumisfond 2-3% SKP ulatuses, nii et kõik saab korda“. Olukord kujuneb sellest keerukamaks.

Oleme Euroopa tasandil näinud olulisi muudatusi – 100-miljardi euro suurused laenud liikmesriikidele lühendatud tööajaga töötamise skeemide võimaldamiseks, seejärel 750 miljardi euro suurune taastefond investeeringute toetamiseks, kõik rahastatud läbi EL-i tasandil laenamise. Kuidas seda näilist nihet sotsiaalsema Euroopa poole kindlustada?

Muutused leiavad aset siis, kui ideed muundatakse institutsioonideks, sest institutsioonid toovad võimude tasakaalu ajas mõõdetavat stabiilsust. Lihtsaim viis selleks oleks muuta Euroopa aluslepinguid, kuid me kõik teame, kui keeruline see oleks. Ühel või teisel viisil on vajalik need muudatused kindlustada nii, et need ei sõltuks järgmisest poliitilisest kriisist või valimistest. Millal iganes see sõltuvalt tervisekriisist ka aset ei leiaks, saab eesolev konverents Euroopa tuleviku üle olema oluline võimalus aruteluks, mida me uuest EL-i integratsioonifaasist saada soovime. See on arutelu Euroopa tuleviku üle, mis peab sündima, sest kõik majandusteadlased nõustuvad – kui rahaliitu ei tugevdata, siis ühel hetkel see plahvatab.

Euroopa tasandil laenamine, taastefond ning EL laiendatud eelarve on kõik suured edasiminekud, ent ükski neist programmidest ei ole tähtajaliselt kaitstud.

Sotsiaalse mõõtme teine pool puudutab ebavõrdsust. Euroopa Komisjon tegeleb ebavõrdsusega hetkel ainult kaudselt, kuigi see peaks olema Euroopa sotsiaalse kompromissi keskne küsimus. Algne Euroopa sotsiaalne lepe oli järgmine: Euroopa heaoluriiki ei tule, kuid kõiki tööliseid koheldakse antud territooriumil võrdselt. Ent vaadake, mis juhtus lähetatud töötajatega alates 1990. aastate keskpaigast – algselt mõnede ettevõtete tehnilise küsimusena tööliste välismaale saatmine muutus vahendiks võimaldamaks teatud territooriumil konkurentsi palkade ja õiguste osas. Täna on näha mõningasi märke algse idee juurde naasmisest mitte lubada riigi piires konkurentsi. Töötajate lähetamise direktiivi on reformitud vähendamaks konkurentsi lähetusel ja riigi territooriumil töötavate tööliste vahel ning EL üritab luua ka miinimumpalka ja palga struktuure puudutavat reeglistikku. Adresseerimist vajab ka rida teisi sotsiaalsete õiguste aspekte nagu füüsilisest isikust ettevõtjate kollektiivläbirääkimised ning platvormigigantide, nagu Uber, võimu tasakaalustamine töötaja suhtes. Euroopa Komisjon peaks kõikide nende väljakutsete raamistamises lähtuma võrdsusest. Usalduse taastamisega ei jõuta Euroopas ilma ebavõrdsuse küsimuse lahendamiseta mitte kuhugi, rääkimata eesseisvast väljakutsest muuta ühiskond keskkonnasõbralikuks.

Millised on EL-i sotsiaalse seadusandluse kõige tähelepanuväärsemad osad täna?

Kõige tähtsam on miinimumpalga direktiiv. Kui kunagi nähti miinimumpalka kasvu takistajana, siis nüüd on laual miinimumpalkade koondumise idee. Komisjoni ettepaneku järgi seataks sisse riigi palgatasemega seotud mõistliku miinimumpalga alammäär. See tõstaks esile vajaduse ka aruteluks ida ja lääne elamisstandardite erinevuse üle. Näiteks miinimupalgamäär, mis moodustaks 60% keskmisest palgast oleks Bulgaarias 300€, mis on sisuliselt mitte midagi. Ettepanek näeb ette ka kollektiivläbirääkimiste ulatuse suurendamist hõlmamaks kuni 70% tööjõust. Austrias, Belgias ja Prantsusmaal hõlmavad kollektiivlepped praktiliselt kõiki töötajaid, kuid sellises ulatuses hõlmatus esineb vaid vähestes teistes riikides. See reform looks seega institutsioone ja juhtimist, mis tugevdaks jõudude tasakaalu ettevõtete ja ametiühingute vahel.

Selle suuna loogika seisneb konkurentsi nihutamises eemale palkadest ja töötingimustest innovatsiooni poole. Kõrgemad palgad julgustavad ettevõtteid keskenduda tooteturu innovatsioonile ja kvaliteedile. Sellised tööturu reformid on osa uut laadi ühiskonna visioonist, kus ei toodeta odavaid ja ühekordseid, vaid vastupidavaid tooteid, mida saab taaskasutada ja ümber töödelda. See seadusandlus puudutab enamat kui vaid miinimumpalk – see looks uued tingimused ka toodete ja teenuste tootmiseks. See on maik uuest, tuleviku ühiskonna sotsiaalsest kompromissist.

Niisiis on selge, et sotsiaalsete õiguste laiendamine ja keskkonnahoidlikud tööstusstrateegiad käivad käsikäes. Käesoleva aasta veebruaris korraldasid Euroopa ametiühingute liit ja riikide liit koostöös konverentsi uuest sotsiaalökoloogilisest kokkuleppest. Mida tähendaks uus sotsiaalökoloogiline kokkulepe laiemas võtmes?

Kokkulepe on midagi tugevat – siduv ja kestev institutsioon, millega inimesed liituvad oma vabast tahtest. Peale II maailmasõda eksisteeris Lääne Euroopas pikka aega sotsiaalne kokkulepe. Täna tuleb mistahes sotsiaalse kokkuleppe raamistikku tunduvalt laiendada. Kliimamuutuste ja elurikkuse kadumise küsimusi ei saa enam marginaalseteks pidada. Samuti ei piisa kliimamuutuste kitsast definitsioonist, mis keskenduks vaid päikesepaneelidele ja tuulegeneraatoritele – see oleks laiema ökoloogilise kriisi liigne lihtsustamine. „Sotsiaalökoloogiline kokkulepe“ laiendab seda raamistikku, lubamaks arutelu kesksel teemal – millist ühiskonda me soovime. Abstraktsemalt – mida peaksime me kiirendama ja mida tuleks aeglustada? Ametiühingud soovivad sellel küsimusel arutleda. Me ei kavatse lihtsalt öelda: „Praegune Komisjon on pisut sotsiaalsem ja kõik tahavad õiglast üleminekut, see küsimus on seega lahendatud“. Ma tahame arutelu tuleviku üle ja võtmeküsimuste üle nagu ebavõrdsus, kliima ja digitaliseerimine. Arutelu, mis tunneks ära, kus on üksmeel ja kus on pinged, mis oleks komplekssete küsimuste puhul tehniline ning mis tooks kokku vajalikud osapooled tagamaks, et debatt läheb ideedest kaugemale ja asjad pannakse liikuma.

Usalduse taastamisega ei jõuta Euroopas ilma ebavõrdsuse küsimuse lahendamiseta mitte kuhugi, rääkimata eesseisvast väljakutsest muuta ühiskond keskkonnasõbralikuks.

Kas palkade ja tööhõive küsimuste kõrval teistele teemadele keskendumine on märk sellest, et ametiühinguliikumine tahab naasta mõnede oma ajalooliste nõudmiste juurde?

Kui vaadata ametiühinguliikumise ajalugu, siis palgatõus oli alati üks kesksetest heitlustest, ent selle kõrval oli ka palju teisi küsimusi, nagu tööstusdemokraatia, Marxi ja teiste mõtlejate vaated võõrandamisest, tootmisest ja kooperatiividest või ka töö kvaliteet. See ei tähenda, et ametiühingud on roheline liikumine – ei olegi, vaid, et ametiühinguliikumisel on pikk traditsioon püstitada küsimusi nagu, mis on töö väärtus, miks me töötame, mis on sõltumatuse ja iseseisvuse väärtus jne. Seda sõjajärgsetel aastatel suuresti tahaplaanile jäänud vaimsust on täna võimalik taaskäivitada.See ametiühingute pärand, mida jagavad kõik riigid, kes on osad ametiühinguliikumisest, on täna tugevamalt esile kerkimas ja seda on võimalik siduda ametiühinguid mittepuudutavate huvide üle käiva arutelu lähtepunktina.Ametiühingud jäävad alati tööliseid kaitsma, kuid selles osas, kuidas seda kõige paremini teha, on olnud mitmeid erinevaid narratiive. Ainult palkadest mõtlemine oli üks lihtsustatud narratiiv – nüüd on rohkem komplekssust. Osalemist, iseseisvust ja väärikust on samuti vaja.

Olete Green European Journalis eelnevalt kutsunud üles suurendama ametiühingute ja roheliste liikumiste vahelist koostööd. Kas me oleme sinna jõudmas?

Tee selle eesmärgini on veel pikk, sest nende kahe grupi traditsioonid ja koosseis on väga erinevad, kuid edasiminek on selge. Rohelised tunnistavad, et sotsiaalset poolt tuleb tõsisemalt võtta ning ametiühingud, et keskkonda puudutavat tuleb tõsisemalt võtta. Nüüd peame liikuma sellest, milles me ühel nõul oleme, nagu õiglase ülemineku küsimused, edasi tegutsemisjärku. See on keerulisem samm ja siin muutub ka arutelu huvitavamaks. Oleme 20 aastat teadnud, et moderniseerimine ehitussektoris on hea nii kliimale kui tööhõivele, kuid edasiminekuid on olnud vähe. Kõik valitsused lubavad pool miljonit keskkonnahoidlikku ehitussektori töökohta, kuid reaalsuses kujuneb see arv alati lähemale viiekümnele tuhandele. Iga kümne aasta tagant leiab teema laia kõlapinda, kuid mis sellest sünnib? Praegu on kõige tähtsam asjade ära tegemine.

Digitaliseerimist ja tehisintellekti puudutav arutelu viib meid uue sotsiaalökoloogilise kokkuleppe radadelt täiesti kõrvale, kuid nende kahe osas on meil vaja leida kooskõla.

Tulles tagasi uue sotsiaalökoloogilise kokkuleppe juurde – kuidas ühildub tänane, süveneva ebavõrdsuse ja kasinuspoliitika võimaliku tagasituleku reaalsus laiaulatusliku lootusega teistsuguse, keskkonnahoidlikuma ja õiglasema suuna poole pärast COVID-19 kriisi?

Pandeemia on avanud uutele, radikaalsematele ideedele võimaluse saada „uueks normaalsuseks“. See võimalus jääb avatuks järgmiseks kaheks või kolmeks aastaks. Vaadake Bideni administratsiooni Ameerika Ühendriikides. Seda juhib Demokraatide parteist pärit tõeline tsentrist, kes pole kunagi väga vasakpoolne olnud, kuid tema esimesed otsused on sotsiaalsete ja keskkonnaalaste küsimuste osas olnud väga sihikindlad. Sellegipoolest ei tasu olla naiivne. Kriis on ebavõrdsust suurendanud ning kõikvõimalikke uusi võimalusi kitsendavad olemasolevad erahuvid. Peame olema ettevaatlikud keelekasutusega stiilis „kõik liiguvad õiges suunas“, kui samal ajal sotsiaalne tõrjutus suureneb ning 1 protsendi rikkaimate inimeste aktsiainvesteeringud jõudsalt kasvavad. Vaatamata aasta otsa kestnud murettekitavatele majandusuudistele, on nullintressimäärad võimaldanud aktsiaturul kasvada ja jõudu koguda. Sellele tuleks tähelepanu osutada. Mõned hoiakud võivad küll olla muutunud, kuid tõeline küsimus seisneb selles, kui palju on võimusuhted tegelikult nihkunud.

Ka tehnoloogiaettevõtted on pandeemia jooksul mõjuvõimu ja väärtust kasvatanud. Kas Euroopa taastumise ja Euroopa rohelise kokkuleppe arutelust on puudu digitaalne aspekt?

Digitaliseerimist ja tehisintellekti puudutav arutelu viib meid uue sotsiaal-ökoloogilise kokkuleppe radadelt täiesti kõrvale, kuid nende kahe osas on meil vaja leida kooskõla. Euroopa Komisjonil on Euroopa suhtes kaks prioriteeti – keskkonnahoid ja digitaalsus, kuid need kaks ei kõneta üksteist. Mis mõju saab digitaalsel tulevikul olema kliimale, sellest lihtsalt ei räägita.

Pierre Charbonnier on hiljuti väitnud, et meie Euroopas oleme pisut naiivsed arvates, et keskkonnahoid ja sotsiaalsed küsimused liiguvad käsikäes. Loodame mõnusat sünteesi parimast nii sotsiaalse kui keskkonda puudutava osas. Kuid on ka teisi mudeleid – on Bideni roheline kapitalism või Hiina roheline järelevalveühiskond. Mõned on riigi- ja mõned turukesksemad. Pole sugugi selge, milline kõikidest võistlevatest visioonidest peale jääb. Seetõttu on Euroopal vaja kõik need küsimused koondada arutellu, mis hõlmab nii sotsiaalset, ökoloogilist, kui majanduslikku.